Noorteajakiri Noh!? 2008

Noorteajakirja Noh!? esimene number ilmus 2008. aasta märtsis.

Noh!?-i eesmärk oli edendada demokraatiat ja harjutada ise mõtlemist ja ettevõtlikust noorte seas. Nende kaante vahel oli lisaks noortele võimalus kaasa rääkida ka lapsevanematel ja haridustöötajatel – selleks olid olemas Vanemate külg ja Pürgija.

Noh!? pälvis noorte ja ka lapsevanemate väga sooja vastuvõtu, näiteks R-kioskites müügil olnud eksemplarid läksid kaubaks esimese nädalaga. Ka saime väga head meediaarvustused, mis näitas üliselgelt, et sellist ajakirja on meie ühiskonda vaja.

Poole sellest ajakirjast on teinud noored ise (vanuses 14-21), samuti said ajakirja köögipoolel kaasa teinud noored ise arutleda suuruse, kujunduse jms üle. Noh!?-i kontseptsioon aga mõeldi välja juba aastaid tagasi – siis, kui Noh!?-i loojad ise alles teismelised olid.

Enne tegema hakkamist, aastal 2007 sai noorte hulgas korraldatud ka küsitlus selle kohta, mida nad loevad ja kas nad vajaksid sellist ajakirja. Vastused olid lausa masendavad – noored märkisid oma lugemisvaraks väga paljud täiskasvanutele suunatud ajakirjad nagu Cosmopolitan ja Hustler. Õnneks võis osade tüdrukute vastustest leida ka Stiina, kuid poisid olid selles osas tõelise vaeslapse rollis – seega vajadus oli olemas.

Aga mis siis juhtus?

Kuna seda küsitakse meilt päris tihti, siis peame oluliseks selle siia kirja panna. Selleks, et kõik Agu Sihvka moodi ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Seda mõtet sai heietatud pikalt, kuni ühel päeval viis meid tee ühe meheni, kes teatas, et see on vahva, hakaku me tegema, tema paneb rahad alla. Super! Lepingud trükikojaga said sõlmitud, 30 inimest olid teinud vabatahtlikku tööd, sh toimetajad ja kujundaja oma une arvelt ja väikeste laste kõrvalt. Enam-vähem ööl enne trükki minekut hüppas meie rahastaja alt ära ja edasi jäime omapäi.

Reklaami me suurt ei müünud, sest reklaamirahadega oli siis juba päris pahasti ja uusi tulijaid suuremad reklaamiandjad enamasti ei usalda. Pärast rahastaja alt ära hüppamist asusime meeleheitlikkudele sponsoriotsingutele. Paraku ütlesid firmad, kelle poole pöördusime, et see on äriprojekt ja nemad äriprojekte ei toeta. Järgmiseks jäi üle taotleda pangast laenu. Käisime mitmes pangas ja igalt poolt saime ühese vastuse – see pole äriprojekt ja seetõttu nemad raha ei anna. No muidugi oli pankadel õigus, aga sel hetkel oli küll tunne, et nuta või naera – viimnegi lootus läks. Nõnda jäimegi surnud seisu: kõik kulutused tuli meil ise kuidagi kinni maksta ja õnneks leidsime lahenduse, mis meid kuhugi võlgu ei jätnud.

Üks suur asi oli veel, mis meid alt vedas – nimelt rääkisime levitajaga üksteisest totaalselt mööda (teist korda seda enam ei juhtu, selles võib enam kui kindel olla, kontrollin selle või 10 korda üle). Me tahtsime, et rohkem ajakirju oleks kioskites, mitte poodides, aga nemad said aru, et rohkem poodides, mitte kioskites, ja meie saime aru, et nemad said aru, mida meie tahame. No ja nii läkski – poed uppusid, kioskitest tuli puudu. See oli rahaliselt aga päris paras põnts.

Leiutasime peatoimetaja elukaaslase rahakotist veel ühe numbri rahad, pool sai valmiski tehtud ja toimetajatele palgad makstud, kuid siis tuli peatoimetajal aru pähe ja ta leidis, et nii seda asja edasi ajada ei saa – ka juhul, kui me oleks maha müünud teise numbri kogu tiraaži, poleks kolmandat samal viisil ilmselt enam jõudnud välja tuua. Aga Kadi on naine, kes elab kas kõik või mitte midagi põhimõtte järgi. Nõnda otsustasimegi, et normaalseks toimiseks tuleks siiski võtta aeg maha ning otsida mõttekaaslasi ja toetajaid. Lisaks peaks keegi meeskonnast läbima mõned koolitused, et tagada ettevõtmis(t)e parem õnnestumine (sajaga ei saa muidugi kunagi milleski kindel olla) – seda sai ka tehtud.

Mis tänaseks?

Kui peaks leiduma soovijaid ja mõttekaaslasi, siis oleme nõus iga kell projekti uuesti ellu kutsuma.